Aianduslik: Kõrrelised

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised , lõikheinalised, hundinuialised. Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikselist kasvukohta. Pool- või täisvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskes mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Mõned kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks kaislad ja hundinuiad.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka üheaastaseid taimi. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised ja õõnsad, tarnadel ka kolmetahulised ja õõneta. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud tähkadeks või pööristeks. Õied on tavaliselt väiksed ja silmapaistmatud.

Kõrrelisi kasutatakse aias soolotaimena, äärisena, sobitatakse peenardesse ja konteineritesse. Nad on armastatud taimed, sest neil on huvitav püstine, kaarduv või laiuv kasvukuju ja nende kitsad painduvad lehed mõjuvad kontrastina laialehistele taimedele. On ka dekoratiivsete õisikutega kõrrelisi ning kirjulehelisi sorte. Mõned kõrrelised on ilusad ka talvel, samuti saab neid kuivatada ja kasutada seadetes.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk.

Joonis 2. Hulgaõieline pööris.

Pildid pärinevad veebilehelt http://morfoloogia.weebly.com/otildeisik.html

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad ja lubikad. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine aeg valitakse, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on kõige mõttekam taim üles kaevata ja käte abil väiksemateks osadeks jagada.

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse labida või aianoa abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 3-5 vart. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks sinihelmikas ´Variegata´ ja luhttarn ´Aurea´), kuna seemnetega paljundades sordi tunnused uutel taimedel ei esine.

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks niiskemat mulda. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja itaalia kukeleib. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse maikuus otse peenrasse. Märtsis - aprillis külvatakse üheaastaste kõrreliste seemned kasvuhoonesse külvikasti, kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast öökülmade möödumist, mai või juunikuus.