Püsililled

Priimulad rõõmustavad kevadel silma oma säravate värvidega. 

Enamikus eraaedades on püsililled teenitult au sees. Nad sobivad sinna, kus pole eesmärgiks möödakäijat igal aastal millegi uuega üllatada. Võib öelda, et püsililled koos puude ja põõsastega annavad aiale tema iseloomu, mida suvelillede abiga soovi korral varieerida võib.

Suurim pluss on see, et kui püsilill kord kasvama on pandud, siis suure tõenäosusega on ka järgmisel kevadel peenras midagi vaadata.

Sobivale kasvukohale istutatud püsililled saavad hakkama võrdlemisi vähese aednikupoolse sekkumisega. Kui paigutada ühele peenrale sarnase elueaga liigid, tuleb põhjalikumad kaevetööd taimede noorendamiseks ja jagamiseks ette võtta kord kolme, viie või enamagi aasta järel. Kui istutustihedus on paras, lämmatavad püsililled ka tärganud umbrohu. 

Kevadise tööd: kobestamine, juurumbrohtude eemaldamine, puhmaste jagamine.

Paljud püsililled on pikaealised, külmakindlad ja vastupidavad. Selliseid on Eestimaa taluaedades kasvatatud juba ammusest ajast. Suvekodude omanikud, kes jõuavad oma aeda alles juunis puhkuse ajal, leiavad priimulad, kitse-enelad ja pojengid omapäi uhkesti õitsemas. Pojengid võivad aastakümneid rahus ühe koha peal kasvada, muutudes järjest lopsakamaks. Täidisõielised sordid vajavad vaid toestamist. Ka lõhislehine päevakübar `Goldball`ja laialehine kellukas `Alba` kuuluvad  minimaalset hoolt vajavate püsilillede hulka. Seevastu sorditulbid, mille sibulad tuleb igal aastal üles võtta, kuivatada, soojendada ja õigel ajal taas maha panna, nõuavad tõelist pühendumist. Vastavalt sellele, kui palju on aiapidajal võimalik oma lillede eest hoolitseda, saab valida ka taimed.

On püsililli, mis õitsevad juba varakevadel lumehangede vahel, ning viimased panevad vapralt vastu sügisestele sadudele ja öökülmadele. Nutikalt rajatud peenar pakub õieilu kevadest sügiseni. Palju on lehtdekoratiivseid taimi: hostad, brunnerad, bergeeniad, kopsurohi, helmikpöörised jne. Ka kasvukõrguse poolest on valik suur, pinnakattetaimedest (padjandfloks) kuni paarimeetriste hiiglasteni (sinine käoking, ahtalehine punanupp).

Puuduseks on nagu muudegi taimede puhul liiga hoogne levimine (maikelluke, füüsal) või isekülv (lupiin, kurekell), kuid sellistele liikidele on otstarbekas eraldada ala, kus nad ei seguneks teistega ning mida on hõlpus piirata. Ka ei näita iga jagatud puhmas või mahapandud sibul kohe esimestel aastatel oma täit ilu, õitsemiseni võib minna kuni 5 aastat. Tülikas on püsilillepeenras võidelda selliste umbrohtudega nagu naat, orashein ja kassitapp.

Mingis mõttes puuduseks võib lugeda seda, et noorendamise käigus saab suure hulga taimi, mida ei raatsi ära visata ja nii on vaja kaevata järjekordne  peenar. Aga pigem on siin tegemist aedniku iseloomunõrkusega või kehva organiseerimisvõimega. sest terveid ja väärtuslikke taimi saab müüa või vahetada.

Kui suvelilli paljundatakse sagedamini seemnest, siis püsililledele sobib

vegetatiivne paljundamine.

Vegetatiivsel paljundamisel saame sordiehtsad taimed, seemnest paljundamist kasutatakse peamiselt sordiaretuses.

Kõige levinum on paljundamine jagamise teel, sest hoolimata nimetusest "püsilill" vajab enamus neist aeg-ajalt noorendamist. Noorendamise käigus saab ühest taimest mitu. Mõned liigid taluvad jagamist kogu kasvuperioodi vältel (priimulad, madalad kukeharjad, hanerohi, bergeenia).

Priimulad taastuvad peale jagamist kiiresti.

Kevadel õitsevate liikide puhul on sobiv aeg augusti lõpp-september. kevadise peenrakorrastuse käigus saab jagada suve teisel poolel õitsejaid ning igihalja lehestikuga liike. Kevadisel istutamisel moodustavad taimed sügiseks tugevama ja sügavamale ulatuva juurestiku ning on seega talvekindlamad.

Kevadine püsilillede jagamine Reet Palusalu aias

Jagada võib kõiki püsililli, väja arvatud neid, millel on üks jagamatu peajuur.

Puhma jagamisega olen paljundanud õiekat astrit, kaunist kukeharja, heleeniumi, aed-leeklille, sinist käokinga, tähkjat liatrist, suurt härjasilma, hostasid, päevaliiliaid ja paljusid teisi lilli. Hostade puhul on kõige lihtsam puhmas terava labidaga mitmeks lõigata. Õrnemaid taimi saab jagada käte vahel. Igale osale peab jääma terveid võrseid või kasvupungi ja juuri. Soovitav on tagasi istutada taime välimised, mitte südamikust pärit osad, sest need on elujõulisemad.

Väljakaevatud puhmas.

Jagatud taim tuleks võimalikult ruttu tagasi istutada. Oluline on piisavalt kasta.

Risoomiga  püsililledest  üht levinumat - iirist- on samuti lihtne paljundada. Väljakaevatud ja mullast puhastatud risoomi võib terava noaga juppideks lõigata, jälgides, et igale tükile jääks lehtedekimp. Pikki juuri võib kärpida. Kui paljundada suvel, u 6 nädalat peale õitsemist, tuleb iirise lehed 10-15 cm kõrguselt kolmnurkselt tagasi lõigata. Istutades peab risoom jääma maapinnaga paralleelselt ja pooles paksuses mullast välja, sest vajab päikest. Taimed juurduvad hästi ja võivad õitseda juba järgmisel aastal.

Aediiris aasta pärast paljundamist.

Risoomist olen paljundanud ka ülast, bergeeniat, roomavat kukeharja ja helmikpöörist. Kuigi astilbel ja päevaliilial on risoom, olen neid paljundanud enamasti puhma jagamisega.

Võsundiga saab paljundada madalat astrit. Võsund eraldatakse emataimest ja istutatakse mulda.

Daaliaid paljundatakse juuremugulatega. Seda on kõige parem teha kevadel, kui pungad juurekaelal on selgelt näha. Kahjustunud ja surnud juuremugulad eemaldatakse, mitmevarrelised pesad jagatakse. Kui ühe varre külge kinnitub mitu juuremugulat, võib seda veel jagada. Igale osale peaks jääma vähemalt 1 mugul ja 2-3 kasvupunga. Vajadusel lõigatakse pind terava noaga siledaks. Peale lõikamist tuleb lasta 1 ööpäev kuivada, siis võib maha istutada. Daaliat võib paljundada ka varrepistikuga, kuid kuna ühe aastaga tekib taimel palju juuremugulaid juurde, ei ole ma pistikutega paljundamist seni kasutanud.

Sibulatega paljundamine on samuti laialdaselt kasutusel. Pärast õitsemist ja lehtede kolletumist kaevatakse sibulad välja, tütarsibulad murtakse lahti.Sibulad sorteeritakse suuruse järgi ja istutatakse sobival ajal tagasi. Väiksemad sibulad, mis järgmisel aastal ei õitse, võib istutada paljunduspeenrasse või potti. Lumikelluke talub ümberistutamist isegi õitsemise ajal. Nartsisse, lumikellukest, märtsikellukest, linnupiima, püvilille ja sügislille  sobib istutada augustis, tulpe, krookusi, hüatsinte ja lauke septebmris-oktoobris.

Sibullillede istutamisel on mugav kasutada istutuskorve. Korv aitab sibulaid peenras näriliste eest kaitsta, väldib sortide segunemist ja lihtsustab sibulate ülesvõtmist. Sibulad istutatakse läbimõõdu kolmekordsele sügavusele (3cm sibula jaoks teha 9 cm sügavune auk).

Sibulad istutuskorvis.
http://www.bakker.ee/is-bin/intershop.static/WFS/org-40ee-Site/org/et_EE/XL/14411.jpg

Liiliaid võib paljundada nii vartel kasvavate väikeste sigisibulatega kui tütarsibulatega. Mõned liigid ei kasvata sigisibulaid ega anna ka tütarsibulaid. Neid tuleks paljundada sibulasoomustest. Soomuseid võib võtta sibula pooles mahus. Need tuleb panna kilekotti niiske turbasambla või sõmera liiva sisse ja hoida 4-6 nädalat pimedas soojas  kohas. Selle aja jooksul arenevad väikesed sibulad. Need pannakse 10-14 nädalaks jahedassse. Kui sibulatel on tekkinud juured ja lehed, eraldatakse nad soomustest ja istutatakse paljunduspeenrasse või kasti.

Sigisibulad liilia varrel
http://linnaeus.nrm.se/flora/mono/lilia/liliu/lilibul3.jpg

Sigisibulad nopitakse varre küljest, kui lehed on kuivanud. Mullale kukkudes juurduvad need ka ise kergesti. Siiski tuleks need suruda mulda nii, et tipp jääb pinnaga tasa. Sigisibulaid on soovitav aasta aega kasvatada potis ja istutada need siis peenrasse. Liiliasibulad on soovitav maha panna sügisel septembris-oktoobris, sest need juurduvad kõige paremini jahedas, alla kümne kraadi juures.

Gladioole paljundatakse mugulsibulatega. Ühest maha pandud mugulsibulast saab 1-3 asendusmugulsibulat ja väiksemaid tipikuid. Sobiv sügavus on 5-6 cm, pealt katta multšiga. Paljundustaimedel murtakse õievarred ära, et õitsemine sibulat ei kurnaks. Hinnalisemaid sorte paljundatakse ka mugula jagamisega. Lõige tuleb teha nii, et idale tükile jääks osa sibulakannast ja üks uinuv või tärkav pung. Lõigatud osad desinfitseeritakse söepulbri ja väävli 1:1 seguga ja kuivatatakse soojas ventileeritavas ruumis. Tipikutest sobivad 5-7 mm läbimõõduga, väiksemad ei anna täisväärtuslikku paljundusmaterjali. Tipikud pannakse maha kevadel varakult, et saada võimalikult suuri mugulsibulaid. 

Kasutatud materjalid:
http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/
http://tarbija24.postimees.ee/312128/kuidas-ja-millal-istutada-lillesibulaid
http://ak.rapina.ee/katrinu/gladiool/vegetatiivne_paljundamine.html
Reet Palusalu "Taluaia taimed" AS Ajakirjade Kirjastus 2011
http://pluss.sakala.ajaleht.ee/803372/mati-rang-liilial-peavad-jalad-olema-kulmas-ja-pea-soojas

Fotod tegin püsikute õppepäeval Palusalu aias aprillis 2014 ja Sargvere mõisa pargis, kuhu suvel 2013 istutasin enda paljundatud püsikuid.